Keskväljak

Linna loomisel 1784. aastal tehti Võru mõisa ette suur turuplats, mille eesmärk oli hiljem mahutada ära ka raekoda, linnateenijate elamu ning tuletõrjekuur. 19. sajandi keskpaiku peeti seal turgu igal teisipäeval ja reedel. Laata peeti algul 3 ning hiljem juba 4 korda aastas ning see kestis 3 päeva. Oma kogemustest Võru laatadel on kirjutanud ka Artur Adson oma memuaaris “Väikelinna moosekant”. 1950-ndate alguses turuplats likvideeriti ning sellest tehti park. 2015. aastal korraldati Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaprogrammi arhitektuurivõistluste seeria „Hea avalik ruum“ raames Võru keskväljaku arhitektuurivõistlus. Eesmärgiks oli muuta ajalooline koht uuesti linna südameks, kus korraldada uuesti laatasid, kontserte ning millest saaks atraktiivne ajaveetmiskoht. Uuenenud väljak avati 8. juunil 2019.

Artur Adson on sündinud 3. veebruaril 1889 Tartus, kuid ta kasvas üles Võrumaal. Ta on õppinud Võru linnakoolis. 1913. aastal kohtus Artur Adson Marie Underiga. See andis tõuke Adsoni kujunemisele luuletajaks. 1917. aastal ühines Adson kirjandusrühmitusega Siuru. Adson oli ka ajakirjanik Päevalehe toimetuses ning dramaturg Tallinna Draamateatris ning hiljem ka Vanemuises. 1944. aasta septembris emigreerus ta Rootsi. Elu lõpu poole kirjutas Adson peamiselt memuaare. Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis.

VÄIKELINNA MOOSEKANT

Aastalaada puhul kingiti mulle laadarahaks 50 kopikat. See oli häbemata suur raha ja ma lõin ta samas sirgeks. Seni oli ikka nii olnud, et kui kopika saad, siis ostad kohe sarvesaia, pistad püksitasku ja murrad sealt aeg-ajalt tollikaupa. See on väga maitsev sai, eriti kui jõuad sarve või looga keskkohani, mis on paksem ja täis kohedat sisu; selle poole kohal viibides omad veel tublit jagu usaldust tulevikku: pool head on alles ees! Aga mida enam lõpu poole, seda rohkem salaohkeid rinnast tõuseb: otsa saab see nauding! Nüüd siis korraga terve pool rubla raiskamiseks! Sai siis ka proovitud mitmetest letikastidest, iga liiki präänikuid ja mesikooke, glasuuriga peal ja täidisega vahel, piparmündimaitselisi ja vanillimaigulisi, nii inimeste tehtud kui Looja kasvatatud maiuskraami, ikka vaheldumisi senituntut ning esmakordset. Raha ju laialt. Kuni süda võttis. – Viimaks ta enam ei võtnud ja raha jäi hulk ülegi. 

Rainer Eduard Liberh Von Hophauf on Võru isehakanud poeet, kes kirjutas 2019. aasta novembris J.M.K.E. loo „Monument“ sõnu ümber tehes Võru keskväljakust luuletuse.

KÕIK ME KANDI INIMESED 

Salaja ta keset linna kive kokku kandis

poleks pime me vist näinuks teda igal ööl 

Ühel päeval ufopark siis keset linna valmis

oli see vist selle mehe päris elutöö

Autor maetaks sinna samma ufopargi manu

Kuid ei suuda keegi matta

Napakaid ideid

Varsti eestis kerkib samalaadseid

parke juba sadu

isegi kui mitte kümneid tuhandeid

Foto: Lõunaeestlane, 2019