Koreli park

Mait Metsanurk on sündinud 19. novembril 1879 Metsanuka külas. Küla nimest tuleneb ka tema kirjanikunimi. Ta töötas esialgu õpetajana Võrus ja pärastpoole ajakirjanikuna Tallinnas mitme ajalehe juures. Ta oli üks Eesti Kirjanike Liidu asutajaid. Aastal 1932 valiti ta Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks. 1934. aastal kirjutas Metsanurk Võru linna 150. juubeliks meenutuse „Minu armas Võru“ ajast kui töötas siin õpetajana. Tema sulest on ilmunud 30 teost, neist kõige tuntum on „Ümera jõel“. Mait Metsanurk oli vabamüürlane, elu lõpu poole visati ta Kirjanike Liidust välja ning ta töötas öövahina Tallinnas. Mait Metsanurk suri 21. augustil 1957 ning ta on maetud Metsakalmistule. 20. augustil 2020 avati Võrus Koreli oja ääres park. Varem laius siin võsa, mille keskel suur tondiloss, mis möödujaid hirmutas. Nüüd on sellest saanud üks võrukate meelispaiku pargi mitmekesiste võimaluste pärast. Koreli park on ka Eesti kõige liigirikkam pajupuudepark. 

MINU ARMAS VÕRU

Võru linn kõneleb meile palju. Mitte oma ajalooga, sest sajaviiekümne-aastane linn on veel, nii öelda, lapsekingades. Linnad elavad tuhanded aastad vanaks. Küll aga oma geograafiaga. Linna ei tule kunagi võtta isoleeritult, välja lõigatult oma ümbrusest. Siis on ta kui raamitu pilt, kui lille õisiku südarist, millel lehed ümbert nopitud. Võrugi tuleb võtta selle raamistikuga, mis talle loodus annud. Ja siis on ta üks kaunimaid Eesti linnu. Teda tuleb võtta ühes vaikse Tamulaga, mille taga sinab männik. Teda tuleb võtta käärulise Voo jõekesega ja suure metsaga selle taga. Teda tuleb võtta Kirumpää kindluse varemetega ja Kasaritsa küngastega ning järvedega. /.../ Nii saame aru, miks ta mulle paari aasta viibimise kestel sügavasti meelde jäänud. Ootan aega, millal mul jälle juhus on teda külastada, Tamula kaldal istuda ja vaikselt mõelda. Aga ei, mõtleminegi ei sobi seal, pigemini sünnib seal olemisest vaikset rõõmu tunda.

Foto: Tiina Hallimäe