Tamula rannapromenaad

Tamula rannapromenaad on nii kohalike kui ka turistide üks meelispaiku Võru linnas. Promenaad, nii nagu me seda praegu tunneme, avati 2009. aastal. See on 800 m pikk, algab Tamula hotelli juurest ja kulgeb kuni Roosisaare sillani. Kuid Tamula oli juba enne seda linna üks tõmbenumbritest. Kreutzwaldi ajal öeldi: „Võrus on ainult kolm vaatamisväärsust: Katharinen Allee, Tamula See ja Fräulein Poulet“ (Katariina allee, Tamula järv ja tollase kreisiarsti Poulet’ tütar). 

Olavi Ruitlane sündis 1. juulil 1969. aasta Tartus. Ta on lõpetanud Võru I 8-klassilise kooli ja Võru kaugõppekeskkooli. Alates 2002. aastast on Ruitlane vabakutseline kirjanik Tartus. Kirjandusse tuli 1998. aastal luulekoguga “Inemise sisu”. 2015. aastal ilmus tema teos „Vee peal“, mille eest ta pälvis samuti B. Kangro kirjanduspreemia. Romaani “Vee peal” tegevus keerlebki ümber Tamula järve. 2016. aasta suvel tehti sellest suveõhulavastus, mille lavastaja oli Tarmo Tagamets (Rakvere teater). 2019. aasta suvel vändati samanimeline film, mis esilinastus 2020. aasta PÖFFil. ("Vee peal" treiler)

VEE PEAL

Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. Veel paar sellist ööd ja saab uiskudega peale, terve linn saab, aga siis ei saa enam vee peal…

Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemillekski…

Kõik ongi nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole. /.../ Kõik kalamehed on läbi jää kukkunud. Kolja on mitu korda, Kalju, Vello on keset Peipsit… Ma tulen välja. Jah, kindlasti. Kõik tulevad. On omadega välja tulnud!

Debora Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916 Võrus. Tema lapsepõlv möödus Tallinnas ning Saaremaal, mille rannad, metsad, kivine maapind, vanad külad ning sealne inimene on olnud olulised ka Vaarandi luules. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus 1936. aastal Eesti Naises. Ülikooli ajal avaldas Vaarandi arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes ning oli hiljem ka kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja. Vaarandi debüütkogu “Põleva laotuse all” ilmus 1945. aastal, kuid murranguliseks kujunes Debora Vaarandi loomingus 1959. aasta luulekogu “Unistaja aknal”, kust üks olulisemaid luuletusi “Lihtsad asjad” valiti ka 100 luulepärli hulka. “Rannalageda leib” (1965) on tähis luuletaja kunstilise täiustumise teel. Kujunditäpselt ja mõjusalt kujutab Debora Vaarandi seal oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust. Järjest kesksemaks luuleaineks tema loomingus sai lapse- ja noorpõlvest mällu talletatu. Debora Vaarandi suri 28. aprillil 2007. 

INIMESED VAATAVAD MERELE ("Rannalageda leib")

Kui päeva suitsud on suitsemas ära,

kui vanade tornide sosin

laskub kangialuste sammudesse

ja kodutum kostab rongide hääl,

tulevad inimesed linnast,

seisavad mere ääres,

vaikivad 

ja vaatavad merele.

Siin ja seal, ikka jälle

juunisumedas, 

kui vesi on hämar

nagu armastust hiilgav silm,

sügise lõikavsinises

vehklevate linnuvarvaste, kiljatuste all

ja halli rahu ees, 

kui jää on tulemas,

seisavad inimesed kaldarinnatisel

ja vaatavad vaikides merele.

Näen läbi õhtuõhu,

tumedad kogud vee ääres, kividel,

kaljunukkidel,

nende piirjoonte kerges helenduses.

Ja lähedasemad kui kunagi

on nad siis mulle

oma sõnatus kahekõnes merega.

Ja peas üksnes inimesemõtted - 

Milleks muidu nad tulid, 

seisavad, vaikivad

ja vaatavad merele.

Foto: erakogu, 2020