Kreutzwaldi ja Koidula tänav

Lydia Koidula on sündinud 24. detsembril 1843. aastal. Juba kooliõpingute ajal hakkas ta kirjutama luuletusi ning jutte. 1863. aastal hakkas Johann Voldemar Jannsen Tartus välja andma Eesti Postimeest, kus Lydia toimetas ajalehe juturubriiki “Eesti Postimehe jututuba” ning 1866. aastal nägi ilmavalgust tema esimene luulekogu “Vainulilled”. Samal aastal koostas Carl Robert Jakobson “Kooli Lugemise raamatut”, kus ta avaldas mõned Lydia Jannseni luuletused. Samuti soovitas ta poetessil võtta kasutusele luuletajanimi Koidula. 1867. aastal ilmus Lydia Koidula teine luulekogu “Emajõe ööbik”. 1867. aastast 1973. aastani oli Koidulal tihe kirjavahetus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga, kes mõjutas tugevalt Koidula loomingut ja vaateid. Mõlemad nautisid kirjavahetust teise rahvuskaaslasest intellektuaali ja sugulashingega. 1868. aasta suvel külastas Koidula Kreutzwaldi Võrus, peale mida nende sõprus süvenes veelgi enam. Kreutzwaldi muistendid „Udumäe kuningas“ ning „Narva kaupmehe tütar“ inspireerisid Koidulat kirjutama ballaade „Udumäe kuningas“, mis ilmus „Eesti Postimehe jututoas“, ja „Narva neitsi“, mis ilmus „Eesti Postimehe kalendris“. Koidula suri 30. juulil 1886 Kroonlinnas rinnavähki. 

UDUMÄE KUNINGAS Lehtis olen orgu näinud, lilli viljas õitsevad, Laulud hüüdvad, õnnekorda rõõmust rahvast kaitsevat - Kus on kadund õnnehääled? Lagedusel kole käik? Miks ei öötsituled enam murult läbi udu läik? Istus vana tule sõrval, ööse udune ja külm. Leitud tütrekesta kaitses uduisa ainus silm. “Külmad liig sul nende tuled? Soojutada tahan sind. Arutumad meie ilud - tule, väike võõras lind!” “Meie ilud arutumad-” meelitavad imedad. Lennul päevaterad lähvad, kaduvad ööpimedad. Kus sa viibid, linnukene? Ammu otsimas sind hirm! Ammu juba ööitsil kustus karjalaste sütevirm!

NARVA NEITSI Laul, kosilasi loe sa, Mis koit tall’ tarre tõi! Laul, helise, kuis ehaga Neil lootus leina lõi! Ei hooli hiilgest armuke — Üks mõlgub mõtetes: Kes kõige kehvam kaunike, See seisab südames. Kes käsikäes, õitselind, Seal kaldal viibib, vaik? “Ei elades ma jäta sind, S i i n ennem’ peidupaik! Kes lahutab meil südamid? So riik mo rindus on! Aeg asju selgub, segasid, Arm, aegas kasvab õnn!”

Foto: erakogu, 2020